Laost nimetatakse tihti unustatud maaks. Ilmselt üsna õigustatult, sest millal kuulsite viimati mõnda uudist sealtkandist? Mis on Laose pealinn ja milline raha seal käibel on? Etteruttavalt olgu öeldud, et Laose unustatus on vaikselt kadumas, riiki külastab aastas juba üle 2 miljoni turisti. Turismile avati riik alates 1990.aastast ja sellest alates on igal aastal löödud külastusrekordeid ja sama trendi jätkudes muutub Aasia peidetud pärl peagi rahamasinaks ja keskendub turismiärile nii nagu naaber Tai.
 |
| Laose külaelu, Luang Prabang, Kesk-Laos |
Laos või pigem õige nimega Laose Rahvademokraatlik Vabariik. Proovige lao keeles ka: Sathalanalat Paxathipatai Paxaxon Lao. Riik asub Indo-Hiina poolsaarel ja on seal ainus merelepääsuta riik, piiratud põhjast Hiina, läänest Myanmariga, lõunast Tai ja Kambodžaga ning idast Vietnamiga. Elanike arv saavutab peagi 7 miljoni piiri, kuid riigi pindala on võrreldav Suurbritanniaga. Seega asustustiheduselt on tegemist ühe hõredama asustusega riigiga maailmas. Samuti paistab hõredusega silma riigi rahakott - Laos on maailma üks vaesemaid maid. Looduslikult on Laos väga mitmekesine maa. Põhja- ja keskosa on mägine ja kaetud metsaga, lõunaosa on soisem ja madalam. Metsaga kaetud mägismaad muudavad peamised tegevusalad nagu riisikasvatuse ja põlluharimise väga keerukaks. Kui Vietnami kolleeg Mekongi deltas võtab kerge vaevaga kolm saaki aastas kottidesse, siis Laoses kasvatab riisipõld heal juhul kaks saaki hooajal ja põldude loomine ja harimine on väga keerukas töö. 90% töötavatest Laose inimestest on hõivatud põllundusega, riik ei tooda peaaegu mitte midagi. Näiteks riigi ainus tsemenditehas on nii kõva ettevõtmine, et on leidnud koha lausa rahatähel.
Laose pika nime järgi võib teha järelduse, et tegemist on sotsialistliku riigivalitsemise vormiga. Formaalselt nii ongi, kuid reaalses elus sellest väga numbrit ei tehta. 1975.aastast valitseb riiki Laose Revolutsiooniline Rahvapartei, kes alistas pikas kodusõjas USA toetatud kuningriiklased. USA pidas Laost kogu Indohiina võtmeriigiks kommunismi leviku takistamisel ja pommitas riiki Vietnami sõja ajal rohkem kui Vietnamit ennast, kuid sellest polnud abi – kommunistid võtsid võimu. Pommitamised olid nii rängad, et ligi kümne aasta jooksul langes Laosele ööpäevas pomme katkematu tihedusega ja Laost peetakse enimpommitud riigiks maailmas. Erinevalt Kambodžast ei ole Laoses probleeme maamiinidega tekitatud surmade ja vigastusega, siin teevad selle töö ära lõhkemata lennukipommid. USA maine regioonis ja ka Laoses oli väga halb ja teda peeti sarnaselt Vietnamis valitsevate meeleoludega peamiseks vaenlaseks. Tänapäeval on tunded leebemad ja ameeriklased vägagi oodatud külalised. Üldse on Laose kommunism olnud nö. inimnäoline. 1975. alustati kiiret natsionaliseerimist, kaotati eraomand ja sunniti inimesi ühistegevusele, kuid Laose geograafiline avatus tekitas massilise rahvastiku põgenemise Taisse. Peamiselt põgenesid USA poolel võidelnud mägirahvad, keda Laose kommunistid kiusama hakkasid. Mingil moel on need põgenikelaagrid Tais siiani ja viimane soovib neist vabaneda. Selleks on sõlmitud Tai ja Laose vahel kokkulepe ja Laos väidetevalt ootab oma elanikke tagasi, kuid paljud siiski lõpetavad Laose vanglas ja tagasitulnutele veeretatakse teele väga suuri kive ja esineb tagakiusamist. Igaljuhul lõpetas Laose valitsus kommunistlikud eksperimendid ja leevendas piiranguid, lubades näiteks eraomandi. Tänaseks ei paista kommunistlik kord välja mujalt kui sirbi ja vasara sümboolikast lippudel tänavapildis, kuid tegelikult puudub riigis vaba meedia ja igasugune meelsusenäitamine on keelatud. Samuti on keelatud maa müük välismaalastele.
Meie alustame oma reisi rahutust Bangkokist, Tai pealinnast. See on soodsaim viis Laosesse jõudmiseks. Bangkokist ja olukorrast Tais reisi ajal edaspidi. Laosesse reisimiseks valime öörongi Bangkokist Laose piirini Nong Khais. Rong on igati talutavas korras, raudtee küll kõigub hirmasti ja tekitab kohati südamepahasust, aga hommikuks on enamvähem puhanud tunne. Muideks, rongis pakutud toit jääb meie toidublogis pikkadeks päevadeks kõrgele kohale. Riis kastmetega tundub küll banaalne, kuid ka seda on võimalik valmistada hästi ja väga hästi. Rongi kokkadel oli see õnnestunud suurepäraselt. Lisaks mõned ülemäärased kanged kaasaostetud Tai humalaveed, kõhurohuks tarvitatav Saaremaa piiritus ja gurmeeõhtusöök oli garanteeritud. Hommikul ärkame 7 paiku, joome kohvi, hammustame pirukat ja oleme Tai mõistes karges hommikus piiril. Rongi lõpp-peatus asub küll mitu kilomeetrit reaalsest piiriületuskohast, selle vahe katame tuk-tukiga. Esmalt Taist lahkumiseks vajalikud piiriprotseduurid, siis bussiga veel mitu kilomeetrit üle Mekongi Laose immigratsioonipunkti. Viisaprotseduurid võtavad omakorda tunnikese ja saame passi kena vanakooli kleebitud ja läikiva viisa, viisnurgad ja sirbid-vasarad kenasti hologrammina päikeses vilkumas. Laose pealinn Vientiane asub piiriületuskohast umbes 25 kilomeetri kaugusel. Lõputu armee tuk-tuki mehi püüab ohvreid, kuid mõningase kodutöö tulemusena leiame ligi 10 korda soodsama liinibussi. Soovitan üldse erinevates riikides kasutada ühistransporti. Seda mitte vaid rahalise kokkuhoiu saavutamiseks, aga see on hea võimalus saada osa kohalike elanike argipäevast ja võimalusel nendega ka suhelda. Sama soovitus kehtib nii põnevate arengumaade kohta, aga miks mitte eelistada taksole näiteks metrood ka Šveitsis või Saksamaal?
Laose pealinn Vientiane on väike ja unine linn. Elanikke 200 000 kandis, linn on risti-rästi läbitav jalgsi. Ilm meie saabumisel meenutas sooja Eesti suvepäeva, õhk soe ja kuiv, väga meeldiv vaheldus higisele Bangkokile. Ilmselt on ka ajastus reisile hea, oleme päral täpselt kõige kuivemal perioodil. Suvisel ajal tõuseb temperatuur linnas 40 kraadini, sajab kuuma vihma ja niiskus on lämmatav. Kui 10 aasta tagused kirjeldused Vientianest lubavad kahe asfaltteega tolmust ja räämas linna, siis areng on olnud muljetavaldav. Tänavad on asfalteeritud, majad värskendatud, linn on puhtam kui naaberriikide asulad. Liiklusvahenditest torkab silma Toyota Hiluxite rohkus, meenutades veidi Phnom Penhis nähtud Lexuste paraadi. Sarnaselt Kambodža rikkuritega on ka Laoses tekkinud rikaste klass, koosnedes peamiselt parteiametnikest ja ärieliidist. Uute autode hulk on tõesti muljetavaldav, eriti arvestades üsna kallist kütusehinda. Bensiin 95 liiter maksab ligi 1 euro, mis maailma vaesemate maade hulka kuuluvas riigis ei ole üldse odav. Mõned on alati võrdsemad kui teised, eks see ole iga riigikorra juures nii olnud ja ka jääb.
 |
| Laose pealinn Vientiane |
Vientianesse oleme plaaninud 2 päeva ja tagantjärgi tarkusena ongi see paras aeg, et linn läbi vaadata ja käia. Bangkoki meeletu tempo järel on Vientiane väga mõnus rahulik linn, kus hoog maha võtta ja vedeleda kohvikutes, külastada templeid ning turgusid. Vientiane on kiires arengus, mõne aasta pärast valmib klaasist citycenter ja plaanid tunduvad veelgi suuremad. Linna, aga ka kogu riigi on avastanud enda jaoks hiinlased, kelle raha pressib sisse igasse valdkonda. Ehitamisel on raudtee Vientianest Kunmini linna Hiinas, mis avab ilmselt maa nii turistidele kui kaupadele. Täna on Laose valitsus müümas maha riigi metsa ja rahajanu on võtnud juba kosmosest nähtavad mõõtmed. Varasemalt metsased piirkonnad on lõigatud tühjaks ja selle asemel, et puidust ise midagi luua, müüakse puit lihtsalt Hiina ja Vietnami maha. Mägisel alal maha võetud metsad tekitavad omakorda maalihkeid ja muudavad põlisrahvaste traditsioonilist elukorraldust tundmatuseni.
 |
| That Luang |
Vientianes vaatame riigi vanimat ja tähtsaimat religioosset rajatist, That Luangi kloostrit või pigem suurt kuldse stuupat. Selle stuupa kujutis on leidnud koha lausa Laose vapil. Laose kommunistide tarkuseks tuleb lugeda ka usuvabadust, sellele ei ole mingeid erilisi piiranguid tehtud ja täna võib Laos osutuda piirkonna kõige usklikumaks maaks. Peamiseks religiooniks on theravada budism, aga silma hakkab ka kristlikke ja islamistlikke rajatisi ja pühakodasid. Budism on laialt ja igapäevaselt praktiseeritav usk, templid on alati rahvarohked kohad, viirukid on 24/7 töös ja Buddha ise teinekord nii väsinud, et enamasti kujutatakse teda pikaliasendis. Omalaadne kommunistlik budism hakkab silma That Luangi lähistel, kuhu on rajatud stuupa, mille tippu kaunistab viisnurk ja millele graveeritud kujutised kujutavad Laose ajalugu kuni tänaseni. Eriline rõhk tundub just kodusõjal, kommunistide võidul ja selles suures „helges õitsengus“, mis maad viimase 40 aasta jooksul on tabanud. Inimesi stuupade juures on väga vähe, turumüüjad ei ole tüütavad ja seetõttu on kulgemine Vientianes igati mõnus.
 |
| Pyongyangi külmad nuudlid |
Kuigi see ei ole käesoleva reisi fookus, tuleb mängu siiski ka Põhja-Korea karvane käsi. Nimelt on Vientiane üks nendest Aasia linnadest, kuhu pahakorea on teinud ühe režiimile rahateenivatest restoranidest. Nimelt juba Kim Jong Ili aegadest on valuuta teenimiseks loodud Pyongyangi nime kandev restoranikett, mis tegutseb näiteks Phnom Penhis, Siem Riepis, Jakartas, Bangkokis ja ka Vientianes. Töötajateks usaldusväärsed põhja-korealased, kes peavad siiski oma päevad veetma elades restoraniga samas hoones. Minu kohati haiglast huvi korealaste tegemiste vastu teades ei suutnud ma kohe kuidagi seda kohta külastamata jätta. Restoran on kujundatud tõesti audentses Põhja-Korea vaimus, telekast tuleb propaganda, mööbel pärineb ilmselt emamaalt ja ettekandjateks on kivinägudega noored korealannad. Kuigi kuklas on tunne ja teadmine, et kõik mu dollarid liiguvad Kim Jong Uni sahtlisse, tuleb siiski tunnistada, et söödud toidud saavutavad toidutabelis esikoha ja jäävad sinna reisi lõpuni. Siiski, viimasel päeval Tais söödud kalapurakas lükkab korealaste merehõrgutised, kimchipannkoogid ja Pyongyangi külma nuudlisupi teisele kohale. Kell on vaevu 12 päeval, aga kunagisest päris Pyongyangi külastusest meelesolev roheline pudel on siiski laual. Kui Pyongyangis oli selle bambusviina kanguseks vaevu 10 kraadi, siis hetkel sattus lauale 20-kraadine ja maitses nagu viin ikka. Ei ole kena võõrustajat solvata ja seetõttu võtame kõigi kolme Suure Juhi terviseks toostid – põlege raisk põrgus! Teeme seda eesti keeles, seega vangilaagrit vast karta pole. Söögikorra hind tuleb siiski üsna soliidne, võrreldes tavapärase Laose tasemega, aga elamus on seda väärt. Nimelt külastavad neid restorane väga hea meelega just lõunakorealased, kelle jaoks see on võimalus saada emakeelset teenindust, aga ka veidi piiluda müüri taha. Ettekandjad muidugi liiga jutukad ei ole.
Külastame veel Patuxaid ehk triumfikaart, mis valmis 1968. aastaks, aga mille auks, ei meenu. Kuigi muuseumid ja kultuuriväärtused ei ole meie tugavamad küljed, käime siiski ka väikses rahvusmuuseumis, millest ¾ moodustab kommunistide vägitegude ülistamine ja suure Laose Rahvavabariigi saavutuste kiitmine. Eraldi saalid on näiteks tervishoiule, kultuurile, tootmissaavutustele ja põllumajandusele. Minu teada on isegi elekter ja puhas vesi riigis haruldased, seda veidram on vaadata ilusaid fotosid õnnelikest töölistest ja enne surma haiglavoodis naeratavast patsiendist. Meditsiini tase Laoses on väga algeline ja selle valdkonna saavutuste presenteerimine meenutab natuke Põhja-Korea stiili, kuhu on rajatud näidishaigla ja kus turistid kunagi ühtegi patsienti näinud ei ole.
 |
| Laose riisiviski lao-lao |
Eraldi lõiguna tuleb Laose puhul rääkida õllest. Laoses on kaks õlletootjat, neist suurem Lao Brewery Co. kontrollib kõhutunde järgi ilmselt 99% turust. Toodetakse kolme marki õlut, aga eelnimetud tehase toodang on leidnud koha kõikvõimalikes kohtades. Mitte miski ei ole püha, ka stuupadeni ja kloostriteni viivate viitade peal laiutab Beerlao kollane logo ja ilmselt ei ole võimalik leida kohta asulas, kuhu vaadates ei paistaks seesama kiri. Hea turundustöö. Õlu aga on väga maitsev ja kulub meil seda nagu ikka, liiga palju. Kui juba õlleni jõudsime, siis olgu alkoholiteema käsitletud lõpuni. Lisaks õllele toodavad laod ka lao-lao nimelist riisiviskit, mida müüakse samuti laialdaselt. Kangust 50 kraadi, värvitoone läbipaistvast värvitust kuni häguse pruunini. Laod linnades väidetavalt alkoholimurega kimpus ei ole, aga maapiirkondades on udune olek siiski probleem. Noh, sarnane ilmselt meiegi olukorraga, kus maal muud midagi suurt teha pole. Lisaks alkoholile on Laos ka maailma mastaabis arvestatav oopiumi kasvataja ja probleem on epideemiline. Turistidele pakutakse narkootikume laialdaselt, kuigi vahelejäämisel on karistused karmid. Pahedest veel. Linnades suitsetajaid erinevalt näiteks Hiinas või Vietnamis nähtust peaaegu pole. Prostitutsioon on vaid Vientianes, väga põranda all ja taide organiseeritud. Laose turismiministeerium on väga mures turismi levikuga kaasnevate mõjude pärast ja proovib igati suunata arengut nii, et maad külastaks vaid soovitud inimesed, kuid ilmselt saab rahajanu üks hetk aatelisest mõtlemisest võitu. Arvestades lõdva kummiga Tai naabrust.
 |
| Supipeatus |
Ostame bussipileti Kesk-Laosesse, vanasse pealinna Luang Prabangi. Pileti hind on 17 dollarit ja buss igati korralik minibuss. Laoses on üks asfalteeritud maantee, mis ühendab just pealinna ja Luang Prabangi. Distants kahe linna vahel on ligi 400 km ja seda sõidatakse 9-12 tundi. Meie bussijuht on raske jalaga ja saab hakkama 9 tunniga, tehes samas piisavalt põnevaid peatusi teeäärsetes külades. Kui pealinna lähiümbrus on igati korralik ja viisakas, siis mida kilomeetreid edasi, seda huvitavamaks läheb. Poolel maal algab väga mägine maastik, tee väänab läbi kurude ja sõidutempo langeb. Tee äärde tekivad pilpakülad. Maja fassaad ulatub maanteele, tagakülg on toestatud kaigastega mäeküljele ja maja tagauksest (kui selline oleks), on kukkumist kuristikku küll ja veel. Sellistes külades ei ela enam laod, vaid mitmed mägirahvad, keda Laoses on erinevaid kümneid ja kümneid hõime. Mägirahvastest siiski hiljem pikemalt. Maanteeks on seda kitsast rada küll veidi palju nimetada, aga siiski on tegemist kõvakattega teega, kohati väga aukus ja buss hüppab nagu katapult, aga õhtuks jõuame elusatena Luang Prabangi. Kartus tüütust bussisõidust osutus asjatuks, kuna bussiaknast nähtu ja peatuste ajal antud vaba aeg külasid uurida, olid väga huvitavad ja pigem võinuks bussireis ka pikemalt kesta.
 |
| Teeäärne turg |
 |
| Luang Prabang |
Luang Prabang on Laose kuningriigi (kuigi neid on ajaloos olnud mitmeid) vana pealinn, tänaseks UNESCO pärandi nimekirja kuuluv linn, mis Kagu-Aasiasse reisivate paketituristide hulgas on tavaliselt ainus Laoses külastatav koht. Seetõttu näeb linn välja Laose mõistes väga peen ja hoolitsetud. UNESCO reeglid ei luba kõikvõimalike ehituslike fantaasiate rakendamist ja linn on säilitanud oma uhke pealinliku suursugususe. Linna ääres voolab võimas Mekongi jõgi, mis liitub väiksema jõega, moodustades linnast suures osas jõkkeulatuva poolsaare. Linnas on kümneid kloostreid, stuupasid ja silma jääb munkade rohkus. Munkadega on seotud üks suurimaid atraktsioone linnas, mille külastamisest me siiski loobume. Miks? Nimelt on turistide rohkus ja kohalike „ärimeeste“ leidlikkus pannud mungad sundolukorda, kus nad peavad pakkuma tsirkust ja leiba vastu oma tahtmist. Teadaolevalt budistlik munk elab almusest, mida korjatakse varahommikul kerjakausiga liikudes ja toitu kogudes. Luang Prabangis on väga palju munki ja hommikune vaatepilt on muljetavaldav. Ärimehed on turistidele müümas munkade jaoks mõeldud toitu, mis teinekord on riknenud ja sellest on mungad tihti haigestunud. Lisaks pildistavad turistid munki nii massiliselt, et aastasadu kestnud traditsioon on muutnud munkadele ebameeldivaks. Laose valitsus on munki sundinud hommikust almusekerjamist jätkama, ähvardades asendada reaalsed mungad näitlejatega. Kõike seda silmas pidades loobume „etendusest“. Aga saame siiski munkade protseduurist osa mõne päeva pärast väiksemas mahus, kui pimedas varahommikus lennujaama poole liigume ja oma kümmekond munka kõrvaltänavatel toidupoolise kogumisega tegelevad.
 |
| Toidutänav night marketil |
Luang Prabang paistab silma ka turgude rohkusega, kus käimine on puhas nauding. Nii toidu- kui käsitööturud, riided - kõike pakutakse. Hinnatase vastavalt regioonile eurooplasele väga väga odav. Riideid ostes tasub muidugi arvestada asjaoluga, et nende kvaliteet on küsitav ja ilmselt pärineb masstoodang ka Hiinast. Aga leidub ka piisavalt käsitööd – ehteid, kotte jne. Ostame kohalikku viskit.
Otsustame külastada mägedes elavaid hõime ja palkame selleks giidi. Võiks ju minna ka omal käel, aga siis jääb palju kuulmata. Giidiks satub 23-aastane Ken. Pärit suurest perest, õpib ülikoolis turismimajandust, teenib 6 dollarit päevas ja tunneb Laose elu ja kombeid suurepäraselt. Matk ei ole pikk,umbes 12 km, küll aga on tõusu- ja hiljem ka laskumisnurk äärmiselt järsk ja saame väga korraliku füüsilise koormuse. Alustame laode külast, kulgeme läbi humalat täiskülvatud mäekülgede ja ronime ligi 800m kõrguses ülespoole. Ilm halastab, täna on esimene pilvealune ilm. Soe on siiski ja
tempokas tõus tõmbab higi voolama. Kuulame giidi üle kõigist Laose eluvaldkondadest. Vaid sõjaväeteenistusega seonduv ununes, aga saame teada nii poliitikast, peretraditsioonidest, abiellumistest ja lahutamisest, haridusest jne jne. Oleme oma isepäiste reisimiste ajal avastanud, et on kasulik leida võimalus kodustada kasvõi päevaks mõni kohalik ja olla palju paremini eluga kursis. Proovisime seda nii eelmisel aastal Vietnamis ja Kambodžas, aga ka Ladakhis või Põhja-Koreas reisides. Peale paari tundi karmi tõusu oleme esimeses külas. Selles elab khmu hõim, mis on piirkondlikult üks tuntumaid hõime. Nende eluala laieneb nii Myanmari, Vietnamisse, Taisse jm. Vaid Hiina Rahvavabariik ei taha neid tunnistada, kui etnilist vähemust, aga keda punahiina ikka tunnustanud on peale han hiinlaste?
 |
| Khmude küla |
Khmud on isereguleeruv ühiskond, kus kõik vajaminev tehakse ja kasvatatakse ise. Nad on nii põlluharijaid, kalamehed kui kütid korraga. Aga liigume veel mõnedsajad meetrid ja oleme juba naaberkülas, mida asustavad hmongid. Hmongid on veelgi looduslähedasemad inimesed, kelle küla näeb välja küll nagu 300 aastatagune asula. Kaasaegseteks elementideks on Angry Birdsi särgid laste seljas, aga muus osas on elu traditsooniline. Majad ehitatakse loodusest leitud puidust, katused punutakse, leivajahu jahvatakse ise käsikiviga jne. Kahe erineva hõimu tarbeks on rajatud ka ühine algkool, kõik külade lapsed käivad seal kenasti koos ja saavad selgeks lugemise ja lihtsama matemaatika. Arvestades keskkonda, siis on näitlik õppematerjal ka seedimisega seonduva jääkmaterjali kasutamisest ja ohtudest lastele.
 |
| Küla algkool |
Hmongid on Laoses tagakiusatud rahvas, kuna kuningriiklased (loe siiski: USA) võttis nad kodusõjas enda poolele ja kaotuse järel olid sunnitud kümned tuhanded hmongid põgenema Taisse ja sealt juba USAsse ja ei naasnud kunagi. Täna mingit tagakiusamist ametlikult pole, kuid mitteametlikud andmed räägivad siiski hmongidele nende vähestegi riigiteenuste pakkumisest keeldumisest. Meie giid muide osutus khmuks. Omavahel mägihõimudel mingit vimma ei ole. Khmude külas hakkab silma veel moodsa tsivilisatsiooni hüvesid – generaator, televiisor ja motoroller. Imestame üsna korraliku laia tee üle, mis alt toob üles küladesse.
 |
| Noored mägilased |
Siinkohal puutumegi kokku eelpoolkirjeldatud metsaäriga. Tee on rajanud metsaärikad ja maksnud külaelanikud heldelt kinni. Hõimudele neid teid vaja ei ole, küll aga metsaveoks. Väga masendav. Äramärkimist väärib hõimude religioosne tahk – usutakse metsavaime ja loodust. Samadel vahenditel püsib ka nende meditsiin, alla laode küladesse satutakse vaid surmatõbede korral, kuid siis saab tavaliselt takistuseks teenuste maksumus. Laoses puudub igasugune ravikindlustussüsteem. Ja usuliste piirangute puudumisest ja metsarahva elustiilist annab kinnitust ka korduvalt nähtud prouade enesepaljastus – topless duššiprotseduurid hakkavad silma neljast roikast tehtud dušširuumides mitmel korral. Budismis või hoia alt, islamis sellist „lõtvust“ ei kohta, aga loodusrahvaste juures ei ole kehatabusid nii palju. Siiski ei saa näiteks sakslasi ju loodusrahvaks pidada, aga miskipärast meeldib neile ka koledasti paljalt ringi silgata.
Veidi veel hmongide probleemist Laoses. Vietnami piiril asuvates
džunglites toimub hmongide hävitamine endiselt. Sealsed hmongid on üle
30 aasta pidanud vastupanuvõitlust, mis küll viimastel aastatel on
tunduvalt oma intensiivsust kaotanud, kuid Laose armee jätkab hmongide
pidamist terroristlikuks liikumiseks. Kui 1975.aastal Pathet Lao
võimuletulekuga toimus 100 tuhande hmongi füüsiline hävitamine (tol ajal
loeti hmongide koguarvuks Laoses ligi 400 tuhat) valimatult, siis
tänapäeval esineb "karistusoperatsioone" harvem. Peamiselt kaovad ja
likvideeritakse liidreid ja eestvedajaid, Laose vanglates istub
väidetavalt kuni 30 tuhat hmongi. Hävitamisega kaasnevad süütud
tsiviilohvrid. Eraldi grupi moodustavad Taisse põgenenud ja nüüd
tagasisaadetavad hmongid, kelle elu tehakse võimalikult keerukaks. Veel
2007.aastal olid lennuväe, kahuritega ja jalaväega korraldatud väga
julmad rünnakud džunglites regulaarsed. 2013.aastal kadus Laosesse
tagasipöördunud ja seni USA-s elanud neli hmongiliidrit päevapealt. Tegemist on 30-aasta taguse kodusõja järel alanud genotsiidiga, mis kestab maailma silme all kahjuks siiani.
 |
| Hmongide küla |
Mäest alla tulles satume laode külla, kus hoolimata esmaspäevasest õhtupoolikust on pool küla purjus ja pidu täies hoos. Proovime banaanilehtedesse keeratud kleepuva riisi, mee ja kookosega tehtud maiustust, joome piiritust igaksjuhuks peale, aga veidi ikka eelmise aasta kõhulahtisus ja palaviku mure kummitamas. Kas ikka tasub kõike suhu toppida, mida elu ette toob? Tasub ikka, mis elu see siis on! Aga olgu etteruttavalt öeldud, et pasa saame eeloleval ööl lahti ja ühel meist ka lööb kerge palaviku üles. See siiski taandub. Õhtul jätame Luangi Prabangiga hüvasti, sööme kohalikku rahvusrooga vesipühvli vorsti (meenutas väga meie verivorsti, aga veidi vürtsikam) ja kobime magama. Öö ei ole meeldiv, õnneks on peldik saadaval toas. Hommikul ärkame väga vara ja kulgeme linna lennujaama. Mind kummitab teadmatus, külmavärinad ja palavik. Kas tõesti kordub Kambodža pasanteeria? Söön sisse Vietnamis head tööd teinud hobustele mõeldud (vist?) rohu ja edasi on kõik mured unustatud. Lendame Laosest tagasi Taisse, rahutusse Bangkokki, kus päev varem on alanud kampaania Shut Down Bangkok, mis sulgeb mitmed linna tuiksooned. Korra võpatab süda lennukisse astudes, kuna teenustpakkuval Lao Airlinesil kukkus eelmisel sügisel alla lennuk, aga pigem on järgmine katastroof sel firmal nüüd kaugemal kui kunagi varem. Meenub, et pilet sellele lennule sai ostetud vaid paar päeva enne katastroofi. Kodus võib ka tellisikivi pähe kukkuda ja naudime lühikesel lennul imehäid muffineid ja mina piilun imekauneid lao stjuardesse.
Bangkokis võtab vastu üllatavalt jahe ilm, mis palavikus keha jaoks on lausa vilu. Vahetame lennujaama, kõik sujub ja saame Bangkokist minema. Kuna viibime vaid paar päeva Bangkokis, siis kogu Taimaa kohta sõna võtta ei ole sünnis. Bangkok ise on 12 miljoni elanikuga tohutu metropol. Linnas on enamvähem korraldatud ühistransport, kuid see on üsna keerukas, kuna igat liini opereerib oma operaator, kellel on erinevad süsteemid pileti ostmiseks, aga sellega harjub. Kesklinn oma vaatamisväärsustega on läbitav jala, kuigi 8-9 tunnine jalgelolek muutis kannad üsna tulitatavateks.
Klaasitud ärihoonete vahele on mahtunud kümneid labürinte meenutavaid turge oma sagina ja aroomidega. Astun korralikult sita sisse, ilmselt inimlikku päritolu jääkprodukt. Aga sellest murest
saime siiski raudteejaama peldiku abil jagu. Külastame kuningapaleed, miskit võimast budistlikku kompleksi, turgusid, Hiinalinna, sõidame ühistranspordiga. Bangkokis on väga mitmeid võimalusi ühiselt transporti kasutada – tavapärastele metroodele, rongidele (skytrain), bussid on veel aasiapärased rolleritaksod ja näiteks mööda kanaleid liikuv veebuss või takso. Hüppad peale, hüppad maha, sõit on odav, aga ühes linnaosast teise kiiremini küll enam saada pole võimalik. Oht on vaid märjaks saada ja kõikumisest võib süda pahaks minna. Taid tunduvad väga uudishimulikud ja suhtlemisaltid. Lihtsalt tänaval liikudes võidakse peatuda ja turistidega maast ja ilmast kõneleda. Ja erinevalt läänlastest, taisid tõesti huvitab, kust sa tuled, mida sa kavatsed vaadata ja selles viimases on nad siiralt alati soovitusi jagamas. Saame meiegi teada, et samal päeval on budistlik püha ja mitmeid soovitusi sellest pidupäevast osasaamiseks. Peamine võit on sel päeval tasuta sissepääs muidu tasulistesse budistlikesse templitesse. Bangkoki liiklus on üsna hullumeelne.
Linn on autostunud, Vietnamist tuntud rollerihullus on siin läbipõetud ja rollerid asendunud autodega. See on tekitanud ummikud ja liiklus edeneb vaevaliselt. Väga vaevaline on ka jalakäijate olukord. Foore on vähe, ülekäiguradadel pole jalakäijal mingeid õigusi. Kui Vietnamis õpid rollerite vahel kurseerimise kohalike abil poole päevaga ära, siis Bangkokis on hädas ka kohalikud ja teedeületus on tõesti ebameeldiv ja ohtlik kogemus, millega paari päevaga ei harju. Vaadates ka elupõliste bangkoklaste samalaadseid pingutusi, siis ei olegi see vist õpitav.
 |
| Bangkoklased vihkavad oma peaministrit täiega |
Tugeva elamuse jättis kõik rahutustega seonduv – piirkonnad, turvameetmed, sümboolika müümine, telklaagrid, plakatid. Taid on tõesti oma peaministriga tülis ja aastaid kestnud perekonnavõimu vihatakse rohkem kui meil Ansipit. Arutleme omakeskis olukorda ja ei leia rahuldavat selgitust. Möllavad rikkamad ja haritumad linnataid, maapiirkonnad ja vaesemad toetavad oma kaunist, kui ilmselgelt venna marionetist peaministrit, kuigi võiks olla vastupidi. Peaminister on pukis ausate valimiste kaudu ja ilmselgelt puudub tal põhjus tagasiastumiseks. Igatahes viibime mõned hetked ka miitinguliste keskel, meeleolu on ärev, aga sõbralik. Jagatakse tasuta vett ja toitu, jätame selle siiski tõsimeelsete meeleavaldajate jaoks. Väsinud mässajate jaoks töötavad massöörid. Kahjuks plahvatavad neis kohtades aeg-ajalt pommid ja seetõttu ei ole seal soovitav kaua viibida. Ka meie kohaloleku ööl visatakse telkide vahele granaat ja viga saab 28 meeleavaldajat. Peale Bangkokist lahkumist kehtestab peaminister eriolukorra ja olukord pingestub veelgi. Turistidesse suhtutakse väga sõbralikult, aga parem siiski hoida madalat profiili. Vilistan siiski paar korda rahvamassiga kaasa.
Omapärane komme, ilmselt küll hetkel toimuva mässuga seonduvalt, on kell 18.00 hümni laulmine avalikes kohtades. Meeleavaldustel nagunii, aga kohtame püsti ühislaulvat rahvast näiteks Bangkoki raudteejaamas. Tai puhul ei saa jätta rääkimata kuninga rollist ühiskonnas. Tai kuninga kujutamine ja
 |
| Tänavaturgude rägastik Hiinalinnas |
kajastamine meenutab natuke isikukultust, sest kuningas Bhumibol Adulyadej on tõesti nähtaval igal pool. Kuningas, üle 85-aastane mees, kelle tervis on tänaseks väga kehv, elab väidetavalt viimased aastad haiglas, aga siiski on tegemist inimesega, kes tänagi suudab tailasi tõeliselt ühendada. Tai kuninga solvamine on riigis seadusega kuritegu, mida karistatakse vangistusega. Seadus kehtib ka välismaalastele. Kuningat näeb piltidel ja plakatitel, tänavatel ülisuurtel pindadel, asutustes, supermarketis ja R-kioskis, taksos ja raudteejaamas, aga ka kõigil Tai rahatähtedel. Loodetevasti jätkub kuningal tervist ja jaksu vähemalt nende rahutuste lõpuni, sest ilmselt tekitaks kuninga lahkumine omakorda vägivalda ja pingeid. Tulevane kuningas, tänane prints oma pillava elustiili tõttu au sees ei ole. Kuningas on hetkel mässu osas olnud üsna tagasihoidlik,soovitades pooltel siiski leppida. Viimased sõnumid kuningakojast soovitavad mässajatel siiski 2.veebruari valimistel osaleda, mis boikoteerimist lubanud opositsioonil on tekitanud küsimusi, aga kuninga sõnumeid lihtsalt ei ole sünnis arvustada.
Viimastel päevadel pistame väsinud jalad sooja merevette Phuketi saarel, joome õlut ja sööme puuvilja, kala. Kanuutame mangroovisaludes, uitame ujuvas kalurikülas ja uurime Ko Khao Phing
Kan saart, kus James Bond ja mr. Scaramanga ristasid kuldsed relvad ja päästsid maailma (James Bondi saaga ühe edukama filmi Man With The Golden Gun võttepaik asub nimelt seal). Kuldse relva asemel on kasutada küll poja poolt kaasa antud riidest lind, keda vanavanaema kunagi valmistades vaevalt nii kõvaks reisumeheks ette valmistas. Ujuv kaluriküla Koh Panyee on ligi 200 aasta vanune Indoneesia moslemite poolt asutatud kaluriküla, mida täna asustab 360 moslemiperekonda. Tai valitsus peab saare asumit piisavalt unikaalseks ja on vedanud sinna puhta vee torujuhtme ja elektri. Saarel asub kool, haigla, mošee ja suur turg. Lapsed mängivad oma igapäevaseid mänge pulkadel paiknevatel teedel ja vahekäikudes. Ei sega kesine maastik ka rattaga sõitmist.
 |
| Koh Panyee ujuv kaluriküla |
Proovime ära ka kuulsa Tai massaaži, mille eripäraks on üsna valulikud võtted. Aga tšakratega mängitakse osavalt, tunniajalise ja vaid 5 eurot maksva sessiooni järel oleme üsna vedelas olekus.
Ahjaa, Laose rahaühik on kip. 1 dollari saab kätte 11000 kipi eest.
Pildigalerii asub siin (parool: shinawatra)
Teised reisid:
2007 Ladakh, Põhja India
2010 Põhja-Korea
2013 Kambodža ja Vietnam
2013 Kerry Way, Iirimaa
2014 Tai ja Laos
2014 Tšernobol
2015 Egiptus
2016 Iisrael ja Palestiina
2016 Transnistria ja Odessa
2017 Lõuna-Aafrika Vabariik
2017 Jordaania
2017 Balkanimaad
2018 Hiina-Põhja Korea piiridel 2019 Omaan
